Tähüssõna kotsilõ ant tiidüs om sääntsen kõrran (mineq kursoriga alanolõvidõ sõnno pääle):
Periselt ommaq suurõmb jago sõnno hulga lihtsämbäq:
Nimisõnost sõnaartikli võrokeelitsen vastussõn om ant kolm põhimuudu: ütsüse nime-, uma- ja osakäänüs, noidõ perrä tulõ tüübinummõr (aig ao .aigo36). Tüübinumbri perrä saa sõnatüüpe tabõlist kaiaq sõna tõisi muudõ.
Ku sõnamoodust om ant õnnõ lõpujago, sis tulõ tuu lukõn edimädsele põhimoodulõ vai tuu pistüjoonõga lahotatulõ muutumalda jaolõ mano arvadaq (meelütäjä - -t3; loeq: meelütäjä meelütäjä meelütäjät3; .aoli|nõ -dsõ -st5; loeq: .aolinõ aolidsõ aolist5). Mitmusliidsi sõnno põhimoodõs ommaq annõduq mitmusõ nime-, uma- ja osakäänüs (habõn|aq m -idõ -it4; loeq: habõnaq habõnidõ habõnit4).
Nimisõnno tüübitabõlin om egäst tüüpsõnast annõt katõsa muudu: ütsüse nime-, uma-, osa- ja sissekäänüs ni mitmusõ uma-, osa-, sisse- ja päälekäänüs. Naidõ muudõ perrä pidänüq saama tetäq nimisõna kõiki tõisi muudõ. Abis ommaq ka nimisõna muudõ tabõliq, kon ommaq kõigin käänüssin ärq käänedüq kolm esiq tüüpi perisnimisõnna ja mõnõq asõsõnaq ni annõduq umahussõnno võrdõlõmisastmõq ja arvsõnno käändmine.
Tegosõnost om sõnaartikli võrokeelitsen jaon päält I tegonime (ma-tegonime) viil II tegonimi (daq-tegonimi) ja kimmä kõnnõviie olõvaao ütsüse 1. käänüs, noidõ perrä tüübinummõr (tegemä tetäq tii:60; jür|ämä -räq -ä56; loeq: jürämä jürräq jürä56). Ka tegosõnno tüübitabõlin om egäst tüüpsõnast ant katõsa muudu: I ja II tegonimi, mineväao kesksõna tekev ja tettäv tegomuud, kimmä kõnnõviie olõvaao ja lihtmineväao ütsüse 1. ja 3. käänüs. Naidõ muudõ perrä pidänüq saama tetäq tegosõna kõiki tõisi muudõ. Abis ommaq ka tegosõna muudõ tabõliq, kon ommaq kõigin kõnnõviisen, aen ja tegomoodõn läbi käänedüq kats esiq tüüpi tegosõnna (3. käänüssen s-lõpuga ja ilma lõpulda).
Ku nimi- vai tegosõna tõõnõ vai kolmas põhimuud om sama, miä edimäne põhimuud vai tuu muutumadu jago, sis om timä kotusõ pääl õnnõ jakukriips: abi - api26; loeq: abi abi api26; süäüü: - -d51; loeq: süäüü: süäüü: süäüü:d51; tatõrda|ma -q, -83; loeq: tatõrdama tatõrdaq tatõrda83.
Ku mõni sõna muud lätt tüübi säädüsperäst tõistõ, ommaq nuuq sõnaartiklin annõduq päält kolmõ põhimuudu (tuu:ma tuvvaq tuu: min 1. ja 3. k .tõi(õ)54).
Võrokõsõq ütleseq, et egän kihlkunnan ja esiki egän külän om veidükese esiqmuudu võro kiil. Keelepõhi om kõigin kihlkunnõn siski üts, ommaq õnnõ ütsiguq teräväq joonõq, mink perrä inemiseq ammust aost ommaq arvo saanuq, määntse nuka inemine kõnõlõja om.
Naist kolmõst võimaligust võro seenkäänüse lõpust om seo sõnaraamadu sõnno jaos kokko pant lõpp -(h)n, midä või lukõq kolmõ muudu (mõtsan, mõtsah, mõtsahn). Näüdüslausin ja saatõteksten om pruugit n-lõpuga seenkäänüst.
Sõnaraamatun om pruugit peräsilbi o-ga muudõ (talo, elo). Periselt või võro keelen tan ollaq peräsilbi -o asõmõl ka -u (talu, elu). Näütüses või sõnna koto(h)n lukõq koton, kotoh, kotun (vai ka kotohn, kotuhn, kotuh, kuigi nii üteldäs väega harva) – kõik naaq ommaq võrokeelidse sõnamoodu tõõsõndiq ja egä inemine või uma ärqnägemise perrä valliq, määnest varianti tä pruukiq taht.
Seon sõnaraamatun om pruugit -he/-le/-lõ-lõpuga määrsõnno (aigsahe, aigsalõ), a või pruukiq ka -de/-dõ-lõpuga (aigsadõ).
Sõnaraamatun om tarvitõt Võromaal inämb pruugitavat ja vanõmbat sissekäänüse lõppu -he (suhvlihe), a kiä taht, või pruukiq ka vahtsõmpi tartoperätsempi lõppõ -de/-dõ (suhvlidõ) vai päälekäänüssega kokkosadavit lõppõ -le/-lõ (suhvlilõ).
Võro kiil om variandirikas kiil. Ütsjago tuud variʼiirümist om sõnaraamatuhe kirjä saanuq, a hulga om ka sääntsit sõnno, minkast om kirjä pant õnnõ üts hariligumb võimalus, kuigi tarvitaq või ka tõisi muudõ, näütüses: mitmõs ~ mitmas, kõˆ nõlõma ~ kõˆ nõlama, helisemä ~ helisämä, jänese ~ jänesä, hobõsõ ~ hobõsa, välän ~ vällän, külen ~ küllen, pelgsi ~ pelksi, laabsa ~ laapsa jne. Sääntsit võimaluisi olõ-õi vastava märksõna all vällä kirotõt, a naid tarvitõdas ja või tarvitaq. Pall'osit ahtamba levinemisega variantõ, nigu näütüses lehem, pähen, puhem (lehm, pähn, puhm) olõ-iq seon sõnaraamatun vällä tuud, kuigi ka noid tarvitõdas ja või tarvitaq.
Tüübi- ja sõnamuudõ tabõliin ommaq päävariantõ man vähämbän kirän ärq tuuduq mõnõq kõrvalvariandiq.
Võõrittähti pruugitas õnnõ võõridõsõnno kirotamisõs.
Peethelle pehmehüst märgitäs pehmehüsmärgiga ´, miä pandas tähe pääle vai perrä. Nii saias pehmehüsmärgiga täheq: B'b' D'd' ¿f´G'g' H'h' K'k' L'l' M'm' N'n' P'p' R'r' S's' T't' V'v'. Ku kõrvuisi om mitu pehmet tähte, sis pandas pehmehüsmärk noist perämädsele (pall'o). Pehmehüst märgidä-äi i ja j iin (palli, karja). Trüküteksten võidas pruukiq ka kiräviit, kon pehmehüst märgidä-äi.
s kirotõdas sõna lõpun üte tähega, ku tä om lühkene (viis') vai puulpikk (jaos, miis), ja katõ tähega, ku tä om pikk (poiss).
h kirotõdas üte tähega, ku tä om lühkene (raha) vai puulpikk (mõtsah), ja katõ tähega, ku tä om pikk (annaq rahha). Ku pikk h om pikä vabahelü vai katsikvabahelü takan (maaha, vaihõl) vai sõna tõõsõ ja kolmanda silbi piiri pääl (sagõhõlõ), sis kirotõdas tä üte tähega. Lühku j kirotõdas üte tähega (maja), pikk ja ülipikk katõga (osakäänüs majja, sissekäänüs majja). Pikk j või ollaq kirotõt ka i-ga (osakäänüs maia). Sõna lõpun saa j ollaq õnnõ i perän (tekij), muido om sõna lõpun i (petäi). Sõna seen i perän j-i ei märgidäq (vaia, kaiaq), vällä arvat tegijänimejakun (tegijäle).
Tagaeitüst märgitäs jakukriipsu ja eitüslõpuga vai terve eitüssõnaga (olõ-(õ)iq, olõ-(õ)s vai olõ eiq, olõ es).
Viil om sõnaraamatun tarvitõt järgmäidsi tähti ja lisamärke:
q Kakkõhellü märgitäs seon raamatun q-ga (kalaq, minnäq, võtaq). Et parõmbalõ jäänüq silmä, kon võro keelen kakkõhellü pruugitas, om q-täht tan raamatun värmit tõõsõ värmiga. Kakkõhellü võidas märkiq kas q-tähega, ülemädse komaga (ʼ) vai võidas ka märkmäldä jättäq.
ii: Täheq ii:, uu:, üü: ja õˆ õˆ märk'väq hurtõ uu: (nõstõduq puul'korgõq ülipikäq vaba- üü: helüq), nt keel kii:l' keele, kii:lt40; kool õˆ õˆ kuu:l' kooli kuu:li37; köök küü:k' köögi küü:- õˆ ki37; mõõk mõõ:k mõõga mõõ:ka30. Korgõt õ-d märk õˆ , nt nõˆ na.
. Märk . silbi iin näütäs ülipikkust, nt .aasta|k -ga -kka 38 v -gat13, his.paanla|nõ -(d)sõ -st5. Ülipikkust märgidä-äi, ku sõna om ütesilbiline vai ku silbi(piiri)n om kk, pp, tt, ii:, uu:, üü: või õˆ õˆ – helüq, miä ommaq kõgõ ülipikäq.
´ Märk ´ vabahellü märkvä tähe kotsil näütäs sõna päärasõhust. Taad märgitäs õnnõ võõrinsõnon, nt mátõmaatiga - -t3, mínistri - -t1, pólitsei - -d2. Ku tõõsõn silbin om pikk vabahelü vai ülipikk helü, sis om ka rasõhus hariligult tõõsõ silbi pääl ja tuud olõ-i erälde märgit, nt botaani|ga -ga -kat3, kul|tuur' -tuuri -.tuuri37, pro|gramm' -grammi -.grammi37; ku rasõhus om siski edimädse silbi pääl, sis om tuud ka märgit, nt ku'm|pass' -passi -.passi37, nár|tsiss' -tsissi -.tsissi37.
= Märk = om katõ eestikeelidse tõõsõndi vaihõl, ku nä ommaq tähistüjärekõrran kõrvuisi, nt harukordne = haruldane.
() Tsõõrikklambridõ vaihõl ommaq sõnaq, sõnaosaq vai täheq, midä või ärq jättäq, nt aasta-aastalt .aasta(ga)st .aasta(ga)he; aeglaselt .aigopite((h)n).
| Pistüjuun | om sõna muutmisõ man muutumaldaq püsüvä ja muutuva osa vaihõl, nt küünü|tämä; kan|a.
- Jakukriips sõnaossõ iin om sõna muutmisõ man muutumalda kõrduva sõnaosa asõmõl, nt ajamine ajami|nõ -sõ -st5; loeq: ajaminõ ajamisõ ajamist; kana kan|a -a -na28; loeq: kana kana kanna.
* Tärn * näütäs, et sõna om vahtsõnõ (vällä mõtõld, tulõtõt vai ildaaigo lainat sõna, midä olõ-õi rahva seen seoni aoni laembalt tarvitõt), nt põhinema põh'andu|ma* -daq - 84; hape hap|as* -pa -ast22; harmoonia kokkokõl|a* -a -la26. Võõritsõnno ega eesti lainõ olõ-õi tärniga tähüstet.
† Märgiga † ommaq tähüstedüq ärq unõhtõduq sõnaq, tuu tähendäs sõnaq, midä om löüt sõnaraamatist vai vanost tekstest ja midä võinuq jälq pruukma naadaq, kuigi sõnaraamadutüürühmä liikmõq olõ-õi naid elävän keelen kuuldnuq, nt suutma {---} .kõhtama† kõhadaq .kõhta77; ehk {---} 2. vai; ali†; nurgavoodi nulga|voodõh† -vuu:tõ -voodõht20, prohvet {---} roovõ|t'† -di -tit13.